raamaturiiuli saamisloost

Uskuge või mitte, aga raamaturiiul võib õnnelikuks teha. Elasime oma praeguses kodus juba kaks aastat, kuid raamaturiiuleid ei olnud me enesele veel hankinud. Meie raamatud olid topitud elutoa kappi üksteise peale ja ette ning osa raamatuid seisid seina ääres kastides. See ei meeldinud mulle. Lõpuks, ühel augustikuu päeval ütles minu mees, et asi on otsustatud, tuleb minna raamaturiiuleid ostma. Mõeldud-tehtud. Pärast poest naasmist jätkus terveks pärastlõunaks tegevust - kuidas järjestada-paigutada raamatud uhiuutesse riiulitesse. Pärast seda tundsin end nädalajagu õnnelikuna, iga kord kui sisenesin elutuppa tõmbus nägu iseenesest naerule. Kui veidrad võivad ikka inimesed olla!
Aga väheke taustast. Minu ema on mulle rääkinud, et hakkasin lugema kolme-aastaselt. Ilmselt sel ajal ma veel pakse raamatuid ei lugenud, kuid omal väikelapse kombel lugesin arvatavasti väiksemaid lasteraamatuid. Tean, et kooliajaks olin juba paljud lasteraamatud nagu "Pipi Pikksukk" ja paljud-paljud teised läbi lugenud. Mõelda vaid - meie kooliaja alguses hakkasime esmalt õppima A-d ja B-d! Ma ei kujuta ette kui igav mul või olla! Kuid sellist igavustunnet ma õigupoolest ei mäleta. Minu mälus on pildid sellest, kuidas ma istusin tunnis ning lugesin raamatut, samal ajal kui teised õppisid tähti. Mul on isegi meeles, mis raamat oli koolis minu lauasahtlis - "Röövel Hotzenplotz", kuid selle raamatu sisust ei mäleta ma tänaseks silpigi.
Minu elu on möödunud raamatusõltlasena. Praeguseks on välja kujunenud igapäevane vajadus kasvõi mõni lehekülg raamatut lugeda ning enne uinumist on see kindlasti kohustuslikuks osaks. Ma lihtsalt ei suuda und oodata ilma raamatuta. Aga raamatute poole pöördun ma õhtuti seetõttu, et päeval ei aktsepteeriks minu ülemused kuidagi minu raamatulugemist. Nii et minu osaks on praeguses eluetapis vaid loetud hetked enne uinumist. Pean tunnistama, et nädalavahetustel ma sukeldun võimalusel sageli raamatutesse. Eks see on minu puhul kindlasti püüd põgeneda argimõtetest ja -tegemistest. Aga eks igaühel on omad viisid, kuidas pageda reaalsusest. See on minu viis. Ning mul on soov jagada oma muljeid loetud raamatutest.